24.11

Täna käisid meie klubi 4 noort võistlejat (kes juba võistlustel käinud, kes alles treenib et minna) Tallinnas Sparta spordiklubis sealsete noortega sparringut harjutamas. Ehk siis minejateks olime: mina (Elis), Mona, Karl ja Kristo. 
Enne trenni suutsime me Monaga ikka ära eksida, sest trenne oli seal palju ja hoone oli võõras :) Kui aga õige koha üles leidsime, hakkasime iseseisvalt soojendama. Sellele järgnes 3 kolmeminutilist varjupoksiringi ja siis juba sparring. Nagu alguses ikka, tegime esimese ringi Monaga koos. Lubasime, nagu alati, et teeme õrnalt, aga välja sellest küll midagi kunagi ei tule. Üks väike vale ajastus ja Mona lõi mu nina veriseks. No, eks neid vigastusi ikka tule ette ja trenn läks edasi. Ülejäänud ringid üritasime sealsete treenijatega koos olla. Mainiks siinkohal, et me olime ainukesed tüdrukud ja samuti ühed noorimad, enamus vastased olid ikka täiskasvanud mehed. Treening kestis tunni ja kokku oli 12 kolmeminutilist sparringuringi. Vahelduseks oli väga hea uute inimestega treenida, sest nende nõrku kohti sa ei teadnud ning see tähendas seda, et sa pidid koguaeg valvel olema. Enamus mõistsid, et kui tüdruk on vastaseks siis sa ikka täie jõuga ei löö, kuid leidus ka selliseid, kes pidid ikka oma tugevust ja üleolevust tõestama ja nendega koos olemine oli täielik piin, kuid samas oli ülihea tunne, kui said talle ühe korraliku paugu lüüa :) Hästi positiivne oli see, et paljud paarilised andsid häid soovitusi, mida arendada ja treener oli ka kõrval abiks ja karjus mida-kuhu lüüa :)
Siinkohal tahaksimegi tänada meie super treener Marenit, kes meid Tallinnasse kaasa võttis ja kes meile alati toeks on :)

Enne trenni :)

Peale trenni. Väsinud ent õnnelikud :)

kolmapäevane trenn 20.11

Kuna Mona oli haige, pidin ma algul trennis üksi olema, kuid õnneks päästis mind siinkohal Maren, kellega ma lõpuks paaris olin :)
Kui teiste paarilised lõid neid vastu õrnalt, peaaegu et puudutasid, siis Maren küll end väga tagasi ei hoidnud ja ma ikka lendasin ühest saali otsast teise. Algul tegime lihtsalt erinevaid harjutusi ja Maren lasi enamuse ajast mul töödata, mis oli tohutult väsitav: Järgmiseks tegime lapadega. Ma sain ikka korralikult vatti ja mõtlesin, et ime kui ma homme liikuda suudan. Maren on selles suhtes väga hea treener, et ta aitab täiega kaasa. Näiteks kui sa mõtled et ei suuda, siis ta lihtsalt karjub: "Läheb veel, viimased kolm korda, kiirelt, sa suudad seda" See on ülihea motivatsioon ja jõu allikas ja need kolm korda saavadki tehtud. Meil oli ka üks vaataja, mees, kes käis trennis siis, kui mina alles alustasin ja ta tuli mu juurde ja ütles, et ma olen väga palju edasi arenenud võrreldes algusega. Nii hea oli seda kuulda ja areng on tõepoolest olnud märgatav. Trenni lõpuks olin ma omadega ikka päris läbi, aga enesetunne oli ületamatu ja motivatsioon oli laes. Õhtul õue minnes, oli mul selline energia ja jõud, et ma jooksin 2kilomeetrit :)

-Elis

12.11.2013

Nonii.. lõpuks tuleb ka üks lühike postitus meie poolt. Trennid on läinud tavapäraselt. Vahepeal motivatsiooni ja jõu langus ning vahepeal jälle motivatsioon laes. Räägin natukene teile tänasest trennist :) 
Trenni käis andmas Henry ja kuna paljud ei teadnud, et ta täna tuleb, siis polnud mõnel asju kaasas, kuna tavapäraselt on meil neljapäeviti füüsiline. Enamus tüdrukud tegid Mareniga üldfüüsilist ning mina, Kati ja Regina tegime kaasa poksitrenni. Kuna mul ei olnud paarilist (Elis ei saanud trenni tulla), treenisin ma Henryga erinevaid combosid. Tal ei olnud poksikindad, mistõttu pidin mina enamus ajast töötama, mis oli väga väsitav, kuid samas hea intensiivne. Harjutused ei olnud nii pikad kui tavaliselt trennides, need olid veidi lühemad ja neid oli rohkem. Lõpetuseks treenisime poksikoti peal ning tegime lihaseid. Hoidsime võidu planku ja mina määrasin kõhulihaste harjutused. Täna peale trenni on tuju SUPER hea ja motivatsioon laes!!! Pärast trenni tegin endale ühe mõnusa vahulise maasikasmuuti, mis tuli ka mega hea!! 

Ärge siis aasta lõpus ennast lõdvaks laske, tehke ikka ilusti trenni (kasvõi nädalas korra jooksmas või mingisuguses rühmatreeningus) ja proovige toituda hästi, siis on ka tuju hea! :) Meie Elisega proovime seda igatahes teha, kuid see toitumise pool ei ole meil just kõige parem, aga teie olge tublimad.

-Mona

 

Küsimused ja vastused

Siin on väike küsimustik mille me mõlemad täitsime.

Küsimused:
1) Kui kaua oled tegelenud taipoksiga?
2) Miks alustasid?
3) Mis on sinu eesmärgid? Kuhu tahad jõuda?
4) Kuidas saad motivatsiooni?
5) Kõige hullem vigastus?
6) Miks sulle meeldib selle spordialaga tegeleda?
7) Mis meeldib trennis kõige rohkem?
8) Mis meeldib trennis kõige vähem?




ELIS:

1) Tegelenud olen alates eelmise aasta septembrist, ehk siis aasta ja kaks kuud.
2) Soov taipoksiga tegeleda oli mul juba sellest ajast, kui see trenn Paidesse tuli (see oli umbes 4 aastat tagasi). Iga kord kui peale trampoliini trenni ja enne showtantsu trenni, kui mul vaba aeg oli, istusin üleval spordihalli peeglisaali ees ja vaatasin treeninguid. Lõpuks eelmise aasta alguses Mona rääkis kehalise kasvatuse tunnis sellest, et ta läheb ja ma otsustasin, et miks mitte minna, kuna nüüd oli aega rohkem (samal suvel lõpetasin ma trampoliini treeningud ära).
3) Minu eesmärgiks hetkel on kindlasti osaleda kevadel toimuvatel võistlustel ja need võita. Kaugemateks eesmärkideks võib välja tuua soovi osaleda mõnel fight showl ja minna Taisse treenima.
4) Motivatsiooni saan eelkõige tulevatest võisltlustest ja soovist mitte kaotada. Loomulikult on minu motivaatoriks ka Mona, kes tagant utsitab ja treener. Muidugi ka tahe iseenesest, sest ala on huvitav ja soov kuhugi jõuda on suur.
5) Kõige hullem vigastus on hetkel arvatavasti ranne, mis nüüdseks hakkab juba paranema. Selle sain ma tänu sellele, et ma lõin lapadesse valesti. Aga muidu, eks selliseid tavalisi siniseid põlvi ja jalgu ja käsi tuleb ikka ette. Muud moodi ei saagi. :)
6) Mulle meeldib selle spordialaga tegeleda just seetõttu, et see on vähelevinud ja siinne seltskond on lihtsalt sõnuseletamatult super ja kokkuhoidlik. Ma võin kindlalt väita, et näiteks pärast laagris käimist on mul igas klubis keegi tuttav kellega ma läbi saan. Kui ma käisin võimlemas, siis ikka teadsid kes on su rivaalid, aga sellist omavahelist läbikäimist ei olnud. Siin aga on nii, et kui kuhugi võistlusele lähed, siis tullakse ikka rääkima: "Heii, kuidas läheb? Vaim valmis? Hoian pöialt sulle." ja isegi teiste klubide treenerid jagavad enne matši sulle õpetussõnu. Muidu meeldib mulle veel selle hobiga tegeleda sellepärast, et see on hästi intensiivne, võtab korralikult läbi ja on suhteliselt raske. Ma olen eluaeg olnud selline ekstreemsusi armastav tüdruk, niiet see valik oli loogiline.
7) Trennis meeldib kõige rohkem kindlasti seltskond ja meie ülilahe treener, kes annab vahest nõu, nagu oleks ta me isa :D, aga ka see, et sa ei pea sõltuma kellestki teisest, sa teed kõike iseendale. Grupi miinuseks on see, et sa oled just nii nõrk, kui on grupi nõrgim lüli, aga taipoksis oled sa täpselt nii tugev, kui tugev oled sa ise.Treeningutest meeldib mulle kõige rohkem harjutused ja erinevad kombinatsioonid ja ka lapad.
8) Kõige vähem meeldib mulle kotitrenn ja hüppenööriga hüppamine. Ma ei tea miks, aga ma lihtsalt ei salli seda kotti, lööks ta siis vastu vähemalt... :) ja hüppenööriga hüppamine on ka selline pistut liiga igav :) Samuti ei meeldi väga see, kui kas mul, või siis Monal, ei ole trenni tuju ja me lihtsalt lobiseme ja naerama. Aga noh, eks kui koguaeg liialt tõsine olla, siis kaoks trennis see lõbusus ära.


MONA:

1) Tegelenud aasta ja 2kuud. 
2) Alustasin taipoksiga, kuna ma olin varem tegelenud suhteliselt
intensiivse spordialaga (võistlustants), mille treeningud toimusid väljaspool Paidet ja kuna me pidime treeningud lõpetama hakkasin ma otsisima midagi sarnast kodulinnast. Taipoks oli ainuke trenn siin, mis tundus mulle raske ja eneseületust vajav, kuid mitte kuidagi moodi ei sarnane mu eelmisele spordialale..

3)Hetkel on suurimaks eesmärgiks kevadel taipoksi võistlustele minek, ma rõhutan endale alati, et algul on alati tähtsam kogemuste saamine mitte võit! Aga üleüldiselt on mu eesmärgiks osaleda paljudel võistlustel ja anda endast parim. Kindlasti tahaksin ma väga kunagi Taisse treenima minna, aga see on hetkel lihtsalt üks ilus unistus :D

4) Motivatsiooni saan enda arengust (kui mõelda seda milline ma aasta tagasi alles olin), teistelt taipoksijatelt, erinevatelt fotodelt ja videodelt. Samuti saab alati motivatsiooni võistlusi vaatamas käies.

5) Otseselt vigastusi ei ole olnud, käed õla kohtadest on väga raksuma hakanud ja eks need sinikad igalpool käivad ka selle alaga käsikäes, aga neid vigastusteks nimetaga küll ei saa.

6) Mulle meeldib selle spordialaga tegeleda, kuna see nõuab eneseületamist ja arendab igatepidi. Nagu Eliski ütles, on suur plus see, et sa seisad enda eest ise mitte ei sõltu kellestki teisest. See tähendab ka seda, et vigu ei saa kellegi teise kaela ajada (:D), vaid peab ise neist õppima!

7) Trennis meeldib ausalt kõik, meil on olemas SUPER lahe seltskond ja tore treener Maren :)

8) Ei oska hetkel midagi välja tuua, mis ei meeldiks.

Xplosion 14.09.2013

Lõpuks ometi on Youtubes üleval ka video 14ndal septembril Tallinnas toimunud Xplosionist, kus ka meie Monaga vaatamas käisime. Üritus iseenesest oli ülimalt vinge. Emotsioonid olid laes. Eriti lahe oli vaadata Mirkko Moisari fighte, kes ka üldvõistluse võitis. Viimane matš oli kahe eestlase: Mirkko Moisari ja Edvin Kibuse vahel ja see oli tõsiselt võrdvägine, Mirkko veel lisas lõpus juurde ka, et oleks tulnud teha neljas otsustav raund, kuid kohtunikud otsustasid Moisari kasuks. Meil Monaga oli ka sellepärast huvitav vaadata, kuna Mirkkot teame me juba päris pikalt, nimelt käib ta vahel meile trenne tegemas ning ühtlasi olime temaga koos ka suve lõpus toimunud treeninglaagris. Siin on sellest üritusest videokokkuvõte. Nautige!

-Elis

3.11.2013

Ja ongi käes pühapäev.
Nädalajagu trenne ühel pool ja läheb edasi.
Esmaspäeval oli meil trennis jällegi Henry ja nagu juba tavaliseks saanud, oli ka see nädal väsitav trenn. Soojendus on alati kõige raskem, me teeme väga palju väsitavaid harjutusi. Näiteks peab üks paariline tegema 1 minuti jooksul kätekõverdusi nii, et teine paariline hüppab üle, kui sa oled all, ja roomama alt läbi, kui sa oled üleval.
Kolmapäeval oli pisut rahulik trenn.
Neljapäeva päeval sain ma kõne meie treener Marenilt, et kas ma saaksin facebooki Paide taipoksi klubi lehele kirjutada, et toimub vaba trenn, kuna ta ise kohale tulle ei saanud. See tähendas seda, et igal ühel oli vaba voli mida ta teha tahtis: kas siis poksikotiga, lapadega või üldsegi lihaseid. Kuna paljud tüdrukud ei olnud seda infot näinud, ei olnud neil varustust kaasas ning nad tegid lihaseid. Kuid kuna minul ja Monal oli motivatsioon laes, tegime me nii lihaseid, lapasi kui ka varjupoksi ja kotti. 
Täna oli meil sparringu trenn. Ja kuna me Monaga üritame tublid olla, siis käisime ka enne trenni jooksmas. Ringi pikkuseks oli 2,3km. 
Trenn ise oli suhteliselt intensiivne ja valmistumine kevadisteks võistlusteks on täies hoos. 

Jooksutüdrukud enne trenni :)

2.novembril aga toimus Pärnu Fight Show, kus võistles ka meie klubi võitleja Kristo Viimsalu. 

 Mina läksin sinna koos treeneri, Kristo, Karli ja Peetriga (kõik meie klubi poisid) ja Mona tuli teise autoga, kus olid ka meie klubi inimesed, ühesõnaga kaasaelajaid oli ikka päris palju. Kristo fight oli kolmas ja tema vastaseks oli Power Fight tiimi võitleja Olimar Lootsmann. 
Kõik Paidekad elasid tohutult kaasa, hääled karjuti peaaegu ära ja tuligi võit!!!
See emotsioon oli kirjeldamatu, ülimalt võimas tunne oli vaadata enda klubi võitlejat ja sõpra seal ringis ja elada talle kaasa. 

-Elis