24.11

Täna käisid meie klubi 4 noort võistlejat (kes juba võistlustel käinud, kes alles treenib et minna) Tallinnas Sparta spordiklubis sealsete noortega sparringut harjutamas. Ehk siis minejateks olime: mina (Elis), Mona, Karl ja Kristo. 
Enne trenni suutsime me Monaga ikka ära eksida, sest trenne oli seal palju ja hoone oli võõras :) Kui aga õige koha üles leidsime, hakkasime iseseisvalt soojendama. Sellele järgnes 3 kolmeminutilist varjupoksiringi ja siis juba sparring. Nagu alguses ikka, tegime esimese ringi Monaga koos. Lubasime, nagu alati, et teeme õrnalt, aga välja sellest küll midagi kunagi ei tule. Üks väike vale ajastus ja Mona lõi mu nina veriseks. No, eks neid vigastusi ikka tule ette ja trenn läks edasi. Ülejäänud ringid üritasime sealsete treenijatega koos olla. Mainiks siinkohal, et me olime ainukesed tüdrukud ja samuti ühed noorimad, enamus vastased olid ikka täiskasvanud mehed. Treening kestis tunni ja kokku oli 12 kolmeminutilist sparringuringi. Vahelduseks oli väga hea uute inimestega treenida, sest nende nõrku kohti sa ei teadnud ning see tähendas seda, et sa pidid koguaeg valvel olema. Enamus mõistsid, et kui tüdruk on vastaseks siis sa ikka täie jõuga ei löö, kuid leidus ka selliseid, kes pidid ikka oma tugevust ja üleolevust tõestama ja nendega koos olemine oli täielik piin, kuid samas oli ülihea tunne, kui said talle ühe korraliku paugu lüüa :) Hästi positiivne oli see, et paljud paarilised andsid häid soovitusi, mida arendada ja treener oli ka kõrval abiks ja karjus mida-kuhu lüüa :)
Siinkohal tahaksimegi tänada meie super treener Marenit, kes meid Tallinnasse kaasa võttis ja kes meile alati toeks on :)

Enne trenni :)

Peale trenni. Väsinud ent õnnelikud :)

kolmapäevane trenn 20.11

Kuna Mona oli haige, pidin ma algul trennis üksi olema, kuid õnneks päästis mind siinkohal Maren, kellega ma lõpuks paaris olin :)
Kui teiste paarilised lõid neid vastu õrnalt, peaaegu et puudutasid, siis Maren küll end väga tagasi ei hoidnud ja ma ikka lendasin ühest saali otsast teise. Algul tegime lihtsalt erinevaid harjutusi ja Maren lasi enamuse ajast mul töödata, mis oli tohutult väsitav: Järgmiseks tegime lapadega. Ma sain ikka korralikult vatti ja mõtlesin, et ime kui ma homme liikuda suudan. Maren on selles suhtes väga hea treener, et ta aitab täiega kaasa. Näiteks kui sa mõtled et ei suuda, siis ta lihtsalt karjub: "Läheb veel, viimased kolm korda, kiirelt, sa suudad seda" See on ülihea motivatsioon ja jõu allikas ja need kolm korda saavadki tehtud. Meil oli ka üks vaataja, mees, kes käis trennis siis, kui mina alles alustasin ja ta tuli mu juurde ja ütles, et ma olen väga palju edasi arenenud võrreldes algusega. Nii hea oli seda kuulda ja areng on tõepoolest olnud märgatav. Trenni lõpuks olin ma omadega ikka päris läbi, aga enesetunne oli ületamatu ja motivatsioon oli laes. Õhtul õue minnes, oli mul selline energia ja jõud, et ma jooksin 2kilomeetrit :)

-Elis